Estonian Recordings

Suvi on tore.
Pere on metsas.
Kõik otsivad seeni.

Artur leiab suure seene.
See on ju puravik, hüüab Kaspar.
Kas puravik on hea seen?, küsib Teele.
Puravik on väga hea, kinnitab isa.
Ema ja Jaagup söövad pohli.
Maa on pohladest punane.

+++

Pere elab suvel maal.
Seal on nende maakodu.
Maja ees on aed.

Aias kasvab vana tamm.
Tamme otsa saab ronida.

Puu ladvast näeb kaugele.
Maja tagant algab heinamaa.
Heinamaa tagant paistab mets.

Metsa taga voolab jõgi.
Maal on mõnus.

Maal on ruumi mängida.
Siin võib hüüda ja vilistada, joosta ja hüpata.
See ei sega kedagi.

+++

Suvi sai läbi.
Aeg läks maal kiiresti.
Ave ja Aini isa tuli linnast lastele järele.
Ave ja Ain on Jaagupi naabrid.

Laste isa ajab auto aeda.
Poisid vaatavad autot.
See on Audi, tunneb Kaspar asja.

Audi on hea auto, kiidab Jaagup.
Auh! Auh!, ütleb väike Artur.
Poisid ja mehed naeravad.
Artur tahab ajada meestejuttu.
Ta on juba kaheaastane.

+ Siin on onu Ivar.
+ See on Audi.
+ Ave ja Teele on aias.

+++

Teel veereb auto.
Kas linn juba paistab? Ei paista.

Linn on veel kaugel.
Sõit alles algas.
Lastel on kõht tühi.

Teele tahab saia.
Jaagup palub leiba.
Ema ei saa aidata.
Tal on ainult tainas.

Autos ei ole ahju.
Mida teha?

+ Auto on teel.

Pille-Riin ja külm.
Pille-Riin seisis akna juures ja vaatas, kuidas ema tööle läheb. Ema vaatas õues tagasi ja lehvitas Pille-Riinile. Pille-Riin lehvitas ka emale. Kõik see oli hommikul ja Pille-Riinil oli seljas särk, jalas püksid ja ainult üks sukk.
Äkki nägi Pille-Riin, et keegi joonistas aknaklaasile ilusa männioksa. Siis joonistas keegi veel teise männioksa, ja see oli veel ilusam kui esimene. Pille-Riinile tuli meelde, mis vanaisa ükskord ütles: see on külm, kes aknaklaasile joonistab!
Nüüd tõi Pille-Riin tooli akna juurde ja ütles: ”Joonista koer! Joonista kass!”
Aga külm joonistas ainult lille.
„Külm ei oska kassi ja koera joonistada,“ mõtles Pille-Riin. Ta jooksis oma laua juurde, võttis sealt paberi ja pliiatsi ning joonistas koera, kassi ja siis joonistas tüdruku. Sellel oli kaks patsi. Pille-Riin tõstis siis pildi vastu aknaklaasi ja laulis: „Mul on valmis, sul ei ole, mul on valmis, sul ei ole!“
Aga külm joonistas samal ajal aknaklaasile jälle männioksa, tähekese ja palju lilli.
Siis ütles isa teisest toast: „Pille-Riin, Pille-Riin, kas sa oled riides? Lähme hommikust sööma!”
Pille-Riin hakkas riietuma.

See lugu sündis sel ajal, kui vanajumal alles maa peal käis.

Rikas mees pidas poja pulmi. Pulmad vältasid mitu päeva ning külalised sõid ja jõid nagu pulmarahvas kunagi. Seal tuli ühel õhtul ka vaene sant pulmamajasse ja palus öömaja. Pulmalised pilkasid vaest meest ja pulma-isa saatis kerjaja viimaks uksest ja väravast välja ning ütles: „Meie sante ei salli! Mine oma teed!”

Noormees ja noorik palusid küll: „Andkem talle vaesele mehele kõhutäis süüagi!”

Aga teised naersid vastu: „Kas meie siis santidega ühes majas ja lauas peame sööma!”

Ja nad sõid ja jõid jälle ja unustasid sandimehe.

Vaese lesknaise saunake seisis pulmamaja lähedal. Sinnapoole läks nüüd ärapõlatud vana sant. Lesknaine võttis sandi lahkesti vastu ja käskis lõukale istuda tarretanud verd soendama ja jalgu puhkama. Vanamees toibus peagi ning palus palukese süüa. Lesel enesel ei olnud leivaeinet sel õhtul suhu pista ning ta vastas sandi palve peale kurvalt: „Ei ole meil midagi enam süüa! Küll ma muidu viimsegi palukese sinuga jaotaksin.”

„Otsi ometi! Ehk leiad midagi!” ütles sant.

„Mis ma otsin,” vastas vaene naine, „mul pole muud hingelist majas kui lehm laudas ja see poisike siin saunas.”

„Tapame lehma ära!” ütles sant.

Lesk mõtles sinna ja tänna: omal hing lõngaga kaelas, poeg nälgib niisamuti, ja lihaga saab ometi mõni aeg hinge ihus pidada. Ütles siis sandile:

„Tapame peale lehma ära! Ole hea mees ja aita ka!”

Sant oli kohe lehma kallal, ja ei läinud tundigi mööda � liha käes.

„Teeme nüüd käkki ka!” ütles sant.

Lesk vastas: „Ei ole mul jahu põrmugi majas, paljalt lehmasõklaid on mõni peotäis matis.”

„Tee neistsamadest! Kui aga leemel vilja magu juures on!”

Pandi nüüd pada tulele. Aga lehma kintsud käskis sant lauta viia ja igasse nurka ühe kinni siduda. Käkid käskis sant kõik käsikambrisse viia ja põrandale maha panna. Lesk aga täitis kõik jalapealt, mis sant käskis.

Nüüd pidasid mõlemad sööma-aega nagu rikka mehe pulmalisedki.

Kui naine teisel hommikul üles tõusis, oli tal lehmast ometi kahju.

„Oli mul enne lehmgi – mis mul nüüd on! Tühi laut ja külm saun. Lähen ometi oma looma asetki vaatama,” rääkis lesk kurvalt.

Kui ta aga lauda ukse lahti tegi, seisis igas nurgas tugev lehm. Naine ei teadnud isegi, mis ta imestuse ja rõõmu pärast pidi tegema, muudkui ütles: „Oleks mul ometi eilne jahunatuke nüüd käes, ma annaksin neile sedagi, nüüd ei ole mul midagi anda!”

Kui ta jälle käsikambri ukse lahti tegi, oli tema imestus ja rõõm niisama suur: kamber oli viljakotte täis!

Nüüd lese meel rõõmus ja nälg unustatud.

Ka sant oli seni üles tõusnud ja küsis lese käest: „Kas sind pulma ei kutsutud ka?”

„Kes mind, vaest inimest, rikaste pulma kutsub!” vastas lesk.

„Saada pojast-poisike vaatama, mis need pulmalised seal teevad!”

Lesk saatis poja pulmaperesse.

Poeg tuli tagasi, sant küsis: „Mis nad teevad?”

„Lamavad lauas, pead purjus!” vastas poeg.

„Mine teine kord veel vaatama ja ütle siis, mis nad teevad!”

Poeg läks vaatama ja ütles tagasi tulles: „Nüüd roomavad kõik põrandal, muudkui noorik ja noormees on veel püsti.”

Sant jättis lese terveks ja tänas öömaja eest. Tuli pulmapere ukse ette. Siin tegi ta ukse lahti… huntideks moondatud pulmalised jooksid majast välja ja – metsa. Noorpaar aga sai pääsukesteks, kellel vanajumal saajamõõgaga saba lõhki lõi, et nad pahade inimeste seas pulmi olid pidanud.

Sestsaadik elavad pääsukesed paaris ja otsivad ikka vanad räästa-alused jälle välja.

Ühes peres kasvas kaunis tütarlaps; sirgus nagu osi salus, oli lahke ja virk ja vaga, nii et ümberkaudu kedagi temataolist ei olnud. Isa ja ema hoidsid tütrekest kui silmatera ja armastasid teda üliväga. Seal tuli aga surm ja viis lahke eidekese ära, enne kui tütar neiu-ealiseks sai. Isa ja tütreke leinasid kaua kadunud eite, ning tema hauaküngas seisis alati leinalille-vanikutega kaetud.

Aga kui suvi mööda läks ja talv tuli ja jälle suvi oma teed läks, tõi isa uue ema koju, kes pidi armsale tütrekesele eideks ja talule tuluks olema.

Võõrasemal oli ka tütar, aga see ei olnud midagi isa tütrekese vastu, sest ta oli inetu näost ja paha palgest, laisk tööle ja maias magama, aga paha perele ja kuri koertele ning õel kasu-õele. Võõrasemale ei olnud see ilus, vaga ja virk tütreke sugugi meelt mööda, sest tema armastas oma enese inetut tütart. Mida enam teised virka neiukest kiitsid, seda suuremaks läks kasuema viha ja kadedus. Pahu sõnu ja sõimamist ei puudunud millalgi, ehk kasutütar küll päev-päevalt virgemaks ja ergemaks läks. Kuri kasuema hakkas viimaks selle peale mõtlema, kuidas ta virga ja vaga neiu võiks surmata. Tema kurjus ja kadedus läks ikka suuremaks.

Ühel päeval kutsus ema tütred oma juure ja ütles:

„Teie olete mõlemad virgad ja viledad lapsed. Täna tahan ma aga näha, kumb teist virgem ja viledam on. Jookske, lapsed, jõele ja tooge mulle vett! Kumb ennem veega koju jõuab, saab võileiba, kumb aga hiljem koju jõuab, selle panen kaelapidi kirstu kaane vahele!”

Kasuema tütar pahandas ja vingus: „Kust mina tema vastu saan! Tal on väledamad jalad ja virgemad käed, kiirem käik ja suurem samm!”

Ema aga sosistas talle kõrva: „Ära muretse, tütreke! Sul on aega küllalt! Kasu-õele annan sõela, sulle annan ämbri.”

Anti nüüd omale tütrele ämber ja kasusõsarale sõel.

Oma arvas: „Aega küllalt!” Võõras võttis sõela ja sammus nuttes ning kaevates jõele. Teel aga kuulis lindu puu otsas häälitsevat:
Savi sõela,
Savi sõela!

Piiga sai linnu pajatusest kohe aru, võttis jõe kaldast savi ja pani sõela põhja. Täitis nüüd sõela veega ja ruttas kodu poole. Laisk õde tuli alles kesk teed vastu.

Kasuema kiitis tütre tarkust ja kiirust, aga kuri nõu oli juba küps. Ta pajatas lahkesti tütrele: „Mine, virk tütreke, kirstule! Võta ise sealt võileiba!”

Aga niipea kui piiga oma pea ja käe kirstu pistis, lõi kuri ema kaane kinni ja kasutütar leidis varajase surma ilma isa nägemata.

Kuid ema tahtis oma tegu igapidi kinni katta ega viinud tütre surnukeha sellepärast ka kuhugi ära. Arvas: keegi võiks selle leida ja kuriteo kasuema peale ajada. Ta lõikas piigakese tükkideks ja keetis ära. Ütles: „Liha söödan isale!”

Tuli isa põllult koju ja kuri ema pani lihaliua lauale. Isa aga ei söö, vaid küsib:
Kelle need siledad sõrmekesed?

Võõrasema vastab:
Söö peale, söö!
Eile tapsin tallekese.

Isa aga vastab:
Ei söö, ei söö:
Oma lapse sõrmekesed!

Küsib jälle:
Kelle need luud-liikmekesed?

Võõrasema vastu:
Söö peale, söö!
Lamba luud-liikmekesed:
Eile tapsin tallekese.

Isa saab nüüd täiesti aru, et siin kuritöö tehtud, ja vastab:

Ei söö, ei söö!
Oma lapse sõrmekesed,
Oma lapse liikmekesed.

Kurb mees korjab kõik luukesed ja liikmekesed kokku ja seob rätikese sisse ning viib käsikivi-silma, et neid sealt kadunud ema kõrvale kalmu alla viia.

Kui ta teisel päeval aga rätiku lahti teeb, näeb ta ilma-imet: luukesed on end kokku kogunud, on palju peenemad ja ilusamad kui enne. Isa ei suuda neist lahkuda; paneb luukesed jälle kivisilma tagasi. Kui ta teisel päeval jälle rätiku lahti teeb, näeb ta veel suurema ime: luukestel on liha ümber ja sulekesi juba peale kasvanud. Mees jääb imeasja üle järele mõtlema; paneb rätiku jälle peale ja läheb ära. Kui ta aga kolmandal päeval rätiku üles tõstab, sünnib veel palju suurem ime: rätiku alt lendab kägu välja, võtab käsikivi kaela, istub ahju peale ja lendab sealt siis läbi lahtise akna talu katusele. Sealt kuuleb nüüd pererahvas käo kukkumist:
Tule välja, mu isake!
Tule välja, mu emake!
Tule välja, sõsar noori!
Isal′ annan kuldakübara,
Emal′ annan helmekorra,
Sõsarale suure sõle!

Käo häält kuuldes ehmatas võõrasema ära ja ütles isale: „Mine välja ja löö see paha lind maha!”

Isa aga teab tütrekese käo kuues olevat ega kuula kurja ema käsust midagi. Kägu kukub jälle endisi sõnu. Seal võtab võõrasema südame rindu ja läheb ahjuhargiga välja, sulistunnistaja suud sulgema.

Kägu ehmatab võõrasema nähes, tõuseb lendu ning käsikivi veereb võõrasema selga. Kuri ema hüüab kivi alt appi, aga iga kord, kui isa tahab appi rutata, vaob ta põlvini maa sisse. Ei saanud keegi kivi ligi minna ega võõrasema päästa. Sinna tema ka jäi, ja käsikivi sai talle haua kaaneks.

Kägu aga elab kui karske lind üksi metsas ja kardab praegugi veel koduõue tulla. Tema ei tee millalgi omale ise pesa, just nagu neiu, kel peret ega põldu ei ole. Juhtub ta siiski inimeste elumaja poole lendama, siis toob ta surmasõnumeid. On tal nokk kukkudes kodu poole, siis sureb mõni elajaloom ära; kui aga nokk väljapoole, siis viiakse pea mõni talu inimene surnuaiale.

I don't speak estonian.

Elle passipilt

Kass Elle tahtis minna Ameerikasse tädile külla. Tädi oli kutsunud juba mitu korda, ja lõpuks ometi oli Elle saanud kokku vajamineva reisiraha.
Enne reisi pidi Elle siiski passi muretsema. Passis pidi olema foto, niisiis pidi Elle minema fotograafi juurde. Kodus peegli ees keeras kass pead ja harjutas võluvaid naeratusi, et pilt ikka võimalikult ilus saaks.

„Istu otse!” käskis aga fotograaf. „Vaata otse kaamerasse!”
Elle plaksutas hämmeldunult ripsmeid.
„A-aga ma ei ole otse istumist harjutanud!” kurtis ta. „Otse eest paistavad mu põsed palju paksemad! Ja mu ilutriipe ei ole üldse näha! Vaata ise – (Elle keeras pead) nii on näha, nii ei ole näha!”
„Kahju küll,” ütles fotograaf käsi laiutades. „Mina ei saa midagi parata, sellised on uued määrused. Passipildil peab istuma otse ja nii, et kõrvad paistavad. Paksude põskede või ilutriipude kohta ei öelda midagi. Aga naeratada igatahes ei tohi!”
„Ei tohi naeratada!” ahastas Elle ja oli peaaegu nutma puhkemas.
„Ei tohi jah, no mis sa teed,” kurtis fotograaf. „Ja ega tegelikult nutta ka ei tohi. Nii et ole täitsa tavaliselt.”
Kass Elle istus mornilt taburetil, püüdis vaadata kaamerasse täitsa otse, tõsise näoga ja silmi pilgutamata.
Eriti ilus pilt sellest just ei saanud. Elle oli väga õnnetu, kui valmis passi nägi.
Passipildilt põrnitses vastu tusane kass, kes ei olnud üleüldse armsa, rõõmsa ja ilusa Elle nägu.
Lennujaama passiametnik vahtis mitu korda imestunult vaheldumisi Ellet ja passipilti.
„Sa oled ... ää ... päriselus ilusam,” arvas ta lõpuks. „Ega kõik ei olegi, jah, fotogeenilised.”
Siis andis ta passi Ellele tagasi ja soovis head reisi.

Paul Peeter päästab Mailille ja Ülase nõiamoori käest

Paul Peeter on Mailille ja Ülase onupoeg. Ta on natuke vanem kui Ülane ja natuke noorem kui Mailill. Paul Peeter elab linnas viiekorruselises majas.
Paul Peeter tuli maale Mailillele ja Ülasele külla. Tal oli seljakott kaasas. Paul Peetri seljakotis olid niisugused asjad: mõõk, draakonipusle, kampsun.

Paul Peeter pani kampsuni selga ja sidus mõõga vööle.
„Lähme nüüd metsa,” ütles Paul Peeter.
„Mis me metsas teeme?” küsis Mailill.
„Eks seal näe,” ütles Paul Peeter.
Lapsed läksid metsa.
„Miks sa mõõga kaasa võtsid?” päris Ülane Paul Peetrilt.
„Mõõgaga ma kaitsen teid,” ütles Paul Peeter.
„Kelle eest sa meid kaitsed?” uuris Mailill.
„Kui tuleb nõiamoor ja tahab teid ahju pista, siis ma löön tal mõõgaga pea otsast,” seletas Paul Peeter.
„Pole siin mingit nõiamoori,” ütles Ülane.
„Ei või iial teada,” ütles Paul Peeter.
Tüdrukud vaatasid kahtlustavalt ringi. Eestpoolt kostis krabinat. Kuuskede vahelt astuski välja salkus juustega nõiamoor, inimluudest korv käevangus.
„Ennäe, Mailill ja Ülane!” rõõmustas nõiamoor. „Teid ma olengi ammu otsinud. Täna teen ma teist endale maitsva prae.” Ja nõiamoor sirutas krõnksus sõrmed tüdrukute poole.
Mailill ja Ülane värisesid.
„Pea!” hüüdis Paul Peeter. „Enne tuleb sul minuga tegemist teha!” Paul Peeter hüppas vapralt nõiamoorile vastu ning lõi tal mõõgaga pea otsast.
Nõiamoor võttis pea üles, pani otsa tagasi ja jooksis häbiga metsa seeni korjama.
Paul Peeter pani mõõga jälle tuppe.
Lapsed kõndisid veel veidi ringi, sõid tee äärest jänesekapsaid ja läksid siis koju tagasi.

Udu püsis kolmandat nädalat. Olime sukeldunud sellesse kirkast päikesepaistest, kui lennuk vaid mõnisada meetrit enne maandumisrada otsekui maapinnal lebava pilve sisse libises. Ma ei näinud ei lennuvälja ega ka paikkonda, kuhu see oli rajatud. Olin kaardilt järele vaadanud, et mere ja mägede vahele jääb lai tasandik. Kindlasti oli lennuväli ehitatud just sinna lodusele maale, kus lennukite liikumist võisid segada kõige rohkem vaid üleujutused.

Snell vehkis kätega udus ja seletas, et meil tuleb võtta takso. Kultuurinõunik on tüse naine. Ta rääkis hingeldades, sest oli pidanud eskalaatorist omaenda jalgadel alla kõndima. Olin küll lülitit vajutanud, kuid trepp ei hakanud liikuma. Läksime Heikkiläga sinnapoole, kus Snell oli arvanud autod olevat. Saraspää hõikas läbi udu, et me liiga kaugele ei läheks, sest seal on meri.

Snell rääkis ametnikuga ja korrutas midagi. Sõna oli vaporetto, aga ma ei osanud seda siis veel kuidagi ette kujutada. Kultuurinõunik ei paistnud mõistvat, mida ametivormis mees seletab. Saraspää läks vahele ja küsis, kas Snell siis ei tea, et vaporetto'd ja taksod sellise ilmaga laguunil ei liigu. Linna tuleb minna autoga. Ma ei saanud enam aru, millest jutt käib. Kusagil lähedal karjusid kajakad ja ninna tungis kalahaisu.

Sõitsime bussiga läbi udu. Reis tundus kestvat kohutavalt kaua, kuid kindlasti tuli see vaid sellest, et oli võimatu näha teeäärseid maastikke. Jõudsime kuhugi, kus seisis ridade kaupa autosid. Seda võis märgata edasi kõndides. Udust ilmusid välja üha uute ja uute autode kapotid. Autod olid pargitud sirgetesse ridadesse otsekui motoriseeritud jalaväeüksuse liiklusvahendid kogunemispiirkonnas enne rünnakut. Arvasin, et oleme mõne suure marketi parkimisplatsil, kuid kusagil polnud näha ostukärusid lükkavaid kliente. Kärude kolin oleks kindlasti ära kostnud, kui seal kuskil oleks sellistega liigutud. Teisalt ei teadnud maju ka kaupluste lahtiolekuaegu. Kas siin äkki samuti siestat ei veedeta?

Autode rohkus pani mind natuke imestama. Mulle oli räägitud, et linnas pole peaaegu mingisugust autoliiklust. Ei pidanud seal olema ka mingeid supermarketeid, kuigi kogu asumi olid minu teada kunagi rajanud kaupmehed. Kogu aeg oli tunda mere lõhna ja udu jäi mu pop-liinkuue pinnale väga väikeste veetilkadena pidama. Asfalt jalgade all läks üle kiviplaatidest laotud tänavapinnaks. Midagi rohkemat ma Veneetsiast ei näinud.

Kõndisime mööda mingi maja seinaäärt. Autode müra jäi seljataha. Vasakult oli kuulda üksnes vee loksumist ja Heikkilä hoiatas, et tuleb ehitistele võimalikult lähedale hoida. Ta väitis, et isegi siin, linna peatänaval, on kõnniteed väga kitsad. Heikkilä meenutas meile, et liiklusteedeks selles linnas on kanalid. Kõndisime parajasti neist suurima äärt mööda. Lähenes rong ja peatus sihinal. Kostis ebaselge ja kiire teadustas, mille vaikides elektrivedur hakkas udus mürisema ja lõksutama otsekui mingi suur loom. Snell hingeldas kõvasti. Tõusime trepist üles. Heikkilä selgitas, et oleme nüüd sillal, mis viib üle Canal Grande.

Kanali teisel kaldal hakkasid Snell ja Saraspää jälle arutama, kas peaksime minema takso või vaporetto'ga. Heikkilä seletas, et viimane sõna tähendab veebussi. Sain aru, et ka takso oleks siin siis tegelikult vaid paat. Snell uuris mingit brošüüri, ilmselt linnaliikluse sõiduplaani, ja seletas, et vaporetto number üks peatub üsna selle hotelli lähedal, kus meile on toad reserveeritud.

Saraspää seletas, et vaporetto'd sõidavad ainult iga kolmanda ringi. Keegi ei hakanud küsima, miks see nii on. Otse meie kõrval andis äkki gaasi suur diiselmootor ja meie ninadesse tungis naftavingu. Mootori pöörded langesid ja masina hääl eemaldus, otsekui oleks raske veoauto siduri vabastanud ja madala käiguga vaevaliselt liikvele läinud. Oli kuulda, kuidas vesi sulpsus ja kohe lõid teravad lained peaaegu meie jalgade juures vastu sillutist.

Saraspää oskas meile sõiduplaane või kaarte vaatamatagi öelda, et esimese liini vaporetto peatub kanali vastaskalda ääres ja me peaksime sealt kõndima mööda kitsaid tänavaid pool kilomeetrit Ponte Rialtole ja siis Suure kanali teist kallast pidi sama pika tee tagasi. Tänavad on läbi lõigatud väikeste kanalitega, käänulised ja sopilised nagu labürint, ja võivad märkamatult pöörduda, nõnda et jalakäija liigub iseendale märkamatult varsti hoopis vastupidises suunas sellele, kuhu ta äsja kavatses minna. Saraspää teatas, et sellises udus ei tohiks me oma reisi-kraamiga sammugi mõnele kõrvalkujale astuda.

Veetaksos seletas Heikkilä kogu aeg, millistest kuulsatest paleedest ja muudest ehitistest me parajasti möödume. Heikkilä on Helsingi ülikooli dotsent ja saab lisaks Soome Akadeemia vanemuurija stipendiumi. Ta on töörühma koosseisu võetud kui kultuuriajaloo spetsialist. Dotsent on väga jutuhimuline. Juba lennukis jõudis ta kõigile aru anda oma uurimustest, mille teemaks olid keskaja ja renessansi linnriigid.

Oleksin tahtnud kangesti näha kõiki neid paleesid, mida Heikkilä kirjeldas. Projekti töödokumentidega tutvudes olin loomulikult näinud pilte, kus majad kerkivad otse veest, ja seal, kus harilikul hoonel on trepp, seisab hoopis paadisild. Olin näinud ka nende majade projektjooniseid ja teadsin, et kõik ehitised on rajatud lehisevaiadele.

Korraga uratas paadijuht midagi Heikkiläle. Kohmetult lõpetas see oma lennuka jutu kanaliäärsete nähtamatute majade ajaloost. Saraspää puhkes naerma. Paat võttis hoo maha ja peatas marmoripankadest ehitatud kai ääres.

Läksime maale, Snell tegi seda küll pärast pikka kõhklemist. Volüümikas naine ei söandanud kuidagi panna jalga kaile, mis oli paadi kõikuvast pardast pool meetrit madalamal. Viimaks ulatasin talle käe ja Snell toetus sellele nii raskelt, et kultuurinõuniku kehakaalust veetuna oleksime mõlemad äärepealt kanalisse sulpsatanud.